Lausidioot

Teate seda ütlust, et rumal õpib enda vigadest ja tark juba teiste omadest? Ma arvasin kogu aeg, et ma olen ikka see tark inimene. Ilmselgelt oli see põhjendamatult kõrge enesehinnang ja Universum kärpis oma karvast sõrme viibutades mu tiibu kõvasti ning tegi mulle selgeks, et mitte ainult ei ole ma rumal, vaid lausidioot.

Eelmise aasta sügissemestril keevitati mulle kokku vastik tunniplaan. Nimelt sügiseti ma õpetan paralleelselt kahte moodulit, riigiõigust ja EL õigust. Esimene neist on esimese aasta tittedele ja EL õigust taon kaikaga teise aasta tittedele kahe kõrva vahele. Mõlemas moodulis on küll naaatukene kattuvaid elemente, peamiselt seoses Brexitiga, aga põhimõtteliselt erinevad asjad ja erinevatel tasemetel. Noja keegi ajugeenius muidugi leidis, et asi siis neid kahte moodulit on õpetada. Vilega visata! Ja nii “sattus” mulle siis tunniplaan, kus ma riigiõigust õpetasin esmaspäeva õhtul kolm tundi jutti ja siis teisipäeva hommikul vara kohe kolm tundi EL õigust otsa. Ilmselgelt tähendas see, et esmaspäeva õhtuti istusin ma siin kuni valvur mu välja kupatas, sest valmistasin teisipäeva hommikuks ette.

Rahul ma sellise korraldusega ei olnud, sest enamalt jaolt olin teisipäeva hommikul EL õiguse loengus nii väsinud, et kartsin klassi ette näoli maha kukkuda. Pahurast tujust ei hakka üldse rääkimagi. Põhilise mahvi sai muidugi isiklik abikaasa, kes iga nädal pidi mu lõputut hala ja vingu sel teemal kuulama. Sügissemestri lõpp ei saanud seega ka meie abielu jaoks piisavalt kiiresti tulla….

Ja vat nüüd ongi see vigadest õppimise koht eks. Kuna tunniplaan oli sitt, siis ma läksin bossi juurde õiendama, nõudes valjuhäälselt, et sellist jama ma sel aastal enam kogeda ei taha.

Boss kuulas osavõtlikult mu õiendamist ja tõesti, sellist jama enam ei olegi. On palju hullem. 😀

Nimelt, sel aastal on mõlemad moodulid SAMAL PÄEVAL. Tunniajase vahega. Ehk siis kolm tundi jutti riigiõigust, tund pausi ja siis kolm tundi jutti EL õigust. Sellest teada saades tõin kuuldavale valimatu türgikeelse sõimu ja läksin kohe uuesti bossi juurde õiendama, et mida p—-t ta teeb? Boss võttis kaastundlikult tunniplaanijatega ühendust ja nõudis, et seda muudetaks. Saatis mind õlale patsutades oma kabinetist välja, et küllap saab paremaks.

Eile sain siis lõpliku tunniplaani: kaks moodulit ikka samal päeval, ainult et KAHEtunnise vahega. Tõesti parem. Nüüd saab a) veelgi pikema päeva ja b) veelgi kauem õpetada. Noja see tunniplaan on nüüd lukus ja enam edasikaebamisele ei kuulu muidugi.

Ehk siis õnnestus mul võtta suhteliselt sitt olukord ja muuta see enda jaoks täiesti väljakannatamatuks. See doktorikraad on tõesti mulle kasuks tulnud…

Kuus tundi muide klassi ees tundi anda on päris koormav tegevus. Ilmselt peab suurendama oma vastupidavus- ja jõutreeninguid, et sügissemestriga hakkama saada. Abikaasale pole veel julenud sõnagi iitsatada. Ma kardan, et ta kaob sest abielust kiiremini, kui ma jõuan ringi pöörata, aimates, mis ving talle osaks langeb.

 

 

Kommunikatsioon!

Kuna viimastel päevadel käituvad inimesed siinpool Põhjamerd harilikust veelgi veidramalt, ei jää mul muud üle, kui oletada, et Merkuur on jälle 9. majas või Kuu on Jupiteris vms. Lisaks pole ammu siia lehele oma frustreerunud hala ladestanud. Kui aus olla, siis vahepeal läks suisa meelest, et lisaks teiste kirjutatu lugemisele, võiks ka enda blogi tolmunud vaiba alt välja kraamida ja koppand vaimust puhta(ma)ks kloppida.

Enihuu. Mul oli pikk puhkus. Nii pikk ja (olude sunnil) nii reaalsusest ära lõigatud, et olin täieliselt unustanud oma kohustused haridustöötajana, mh ka asjaolu, et meile siin logelemise eest palka ei makstagi. Või noh…. MULLE ei maksta eks.

Ühesõnaga, pärast pikka puhkust kappasin kõva ajavahe-pohmelusega kontorisse, sest koosolek. Paanikas ärkasin kohe ekstra vara üles, sest a) mul oli vaja koosolekuks ette valmistada ja b) ma olin unustanud, kuidas see käib (sest pikk puhkus). Jätsin pidzaamas aeleva ja uimaselt pead sügava abikaasa hommikul kell väga vara endale meeltesegaduses järele lehvitama ja sprintisin kontorisse. Kui tund aega hiljem olin endiselt veel ainsana kontoris, hakkas asi kahtlaseks muutuma. Kell pool tundi pärast nüüdseks juba oletatava koosoleku algust ilmus minu toa uksele ülearu reipas tujus boss teatega “aaa, selle koosoleku me jätsime ära”.  Ma ei hakanud oma ärritust täiendavate küsimustega suurendama….Ehkki, kui kujutlesin, kuidas olematu koosoleku asemel oleksin võinud pidzaamas kodus aeleda ja kohvi juua, tabas mind instantne kõrgvererõhu-tõbi.

Sama päeva pärastlõunal lugesin ühte 150st vahepeal saabunud ekirjast midagi lennugraafikutest. Korra suigatanud kahtluseuss minu kõhus ajas enda pea sisinal püsti…. Tormasin kahtluseussi sisina saatel bossi juurde, et kuulda “aaa jaaaa, me siin otsustasime, et selle uue projekti koosolek toimub Sri Lankal”.  See oli just täpselt see, mida tahab kuulda ajavahe-pohmeluses vaevlev inimhing. Tõepoolest, milleks teha koosolek siinsamas oma õue peal, kui võib selleks hoopis lennata 10 ühtpidi ja siis 10 tundi tagasi.

Noja siis täna tulin eesrindliku ja vimpliväärilise töötajana kontorisse, sest boss tahtis kohviga koosolekut. Kui kell oli pool päeva täis tiksunud, olime kontoris ikka veel vaid mina ja veel üks haigutav kolleeg. Keda aga ei olnud, oli mu boss. See, kes koosolekut tahtis. Kohviga.

Kuna praeguseks olen ma läbinud juba ärrituse kõik staadiumid alates kergest meeleheitest ja lõpetades vahkvihaga, siis mul on ainult küsimus: noh et kuna meil muidu saadetakse siin meile iga väiksema puuksukese korral, siis kas neid neetud koosolekuid ei võiks ka palun ühele frustreerunud töötajale kommunikeerida?

Nii hea on ikka tagasi tööl olla.

 

 

 

täiesti loogiline

Meil semester täies hoos, mis tähendab, et vehklemist on üle mõistuse palju. Õpetamine moodustab samas kogu vehklemisest vaid minimaalse osa. Suurem osa aurust läheb kasvatustööle, et neist esimese aasta tittedest saaks järgmiseks aastaks mingit sorti pool-inimesed, keda on võimalik õpetada.

Aga no loenguid ja seminare tuleb ikka anda. Ja kuna neid tuleb anda, siis tuleb neid ka ette valmistada. Me oleme sellised vanamoodsad ja kasutame powerpointi slaide päris palju. Eks nad ole abiks ka. Eeskätt mulle, kui õppejõule: täidavad paljuski märkmete funktsiooni ja garanteerivad, et ma miskit ära ei unusta. Üliõpilastele meeldib kah, sest me lahkelt ikka jagame oma slaide ega nõua et nad neid endale konspekti ümber treiksid.

Enihuu. Seoses slaididega juhtus meil selline lugu, et üks mu agaratest kolleegidest jutustas, kuidas ta oli slaididega loengu ette valmistanud kodus ning asetanud oma presentatsiooni kenasti mälupulgale. Loengusaalis olevasse arvutisse aga ei saanudki mälupulka torgata, kuna see nimelt murdus pooleks (?!) ja ta oli sunnitud ilma slaidideta läbi ajama, mis oli kohutav. Läinud siis pärast loengut mingisse arvutitarvikute vms poekesse, kus oli lasknud selle mälupulga 60 naela (!!!!!!!!???????) eest ära parandada ehkki kogu sisust ilma jäi. Ma vaatasin teda nagu siga aiateibaid ja küsisin, et miks ta oma asju nt dropboxi, pilve v google drive peale ei salvesta ja sain pahakspanevalt turtsuva vastuse, et “aga see ei ole ju turvaline!!!!!”

Pärast seda, kui ma olin esimesest shokist toibunud ja asjade üle järele mõelnud, sain ma aru küll, et vat kui pilv peaks õhku lendama, siis seda ei anna ju isegi 60 kulli eest parandada mitte…. Loogiline!

Ka nii võib

Ma tean küll, et ma ei ole alati kõige toredam ja kenam inimene, aga täna kogesin jälle ühte koma teist, mis pani mind aduma, et mul on ikka veel pikk maa minna, et tõeliseks douchebagiks saada.  Kuna aga douchebagidel on palju mugavam ja ilusam elu, siis siin paar näidet, kuidas antud valdkonnas edasi areneda.

Noh näiteks nii, et tuleb leida mõni minusugune narr, kes on lahkesti nõus su seminari läbi viima ja siis jumala eest talle mitte öelda, mis kell see seminar tegelikult hakkab ja mida ta seal üliõpilastega tegema peab. Ja päris kindlasti ära anna sellele narrile eelnevalt mingeid kasulikke materjale, vaid lase tal higisena valeks algusajaks kohale tormata ja torka 3 minutit enne õiget algust tüüne näoga talle hoopis patakas pabereid pihku ja ütle: “ega siin midagi keerulist ei ole…..aga need siin peaks sul peas olema….”

Ja siis kift on teha ka nii, et kui juhendad mingit kursust, kus sa tahad, et inimesed midagi teeksid, noh näiteks presentatsiooni, siis ära selle kohta ka infot eriti jaga. Parem pane mingeid abituid materjale hoopis kodulehele üles. Lisaks, veelgi kavalam on anda siis sellele harjutusele näiteks jaapanikeelne (jaa, just nimelt) nimetus, millest niikuinii mitte keegi aru ei saa, sest meil siin kursusel muidu jaapanlasi ei ole ja me keegi väga seda keelt ei räägi ka. Kõige lõpuks saad tüüne näoga saata kursusel osalejatele meili ja küsida, aga kus su presentatsioon on???

Aga kõige popim on nii, et korraldad mingit üritust, noh näiteks ümarlauda päevakajalisel teemal ja siis kerjad targemate käest nõu ja abi ja üldiselt ka soovitusi ja isiklikke kontakte, keda sinna ümarlauale kohale kupatada. Ja kui siis ümarlaud toimuma saab, siis ära vaata neid inimesi kutsu, kes sul kõike orgunnida aitasid. Et vältida nende juhuslikku ruumi imbumist, ära saada infot ümarlaua kohta, vaid pane programm üles oma twitteri kontole, võta kogu au ja kuulsus endale ja küsimuste peale vasta tüüne näoga, et ma muidu oleks kutsunud küll, aga siin pole piisavalt toole….

 

 

Milleks efektiivsus?

Püha taevas….!!!!!!!!!!???????????? Kes küll oli see tainas, kes koosolekud välja mõtles? Olen hetkel sellises staadiumis, kus ei saa ise ka täpselt aru, kas ma olen vihane või lihtsalt mõttetustest uimaseks löödud.

Tulen hetkel järjekordselt teaduskonna koosolekult, mis seekord sai isegi liiga kiiresti mööda: tervelt kahe tunniga…. #pettumus ütleks popimad selle peale. Ma olin planeerinud ikka oluliselt rohkem aega kasutult mööda saata. Ja tõesti, milleks öelda asjad ära näiteks 5 lausega, kui sellest võib uneledes ja jalgu kõlgutades jahuda näiteks 40 minutit jutti? Milleks oodata, kuni Valitsus on reaalselt otsused vastu võtnud, kui võid tund aega oma päevast veeta inimesi hüpoteetilise mulisemisega närvi ajades?

Tõepoolest, milleks efektiivsus? Sest tegelt on ju tore: tuled hommikul kontorisse, kus tegemata tööde nimekirjal lõppu ei paista ja kõikide asjade tähtaeg on näiteks homme või eelmisel nädalal, aga selmet hakata otsast rapsima kõpsutad hoopis kohvitassiga kollektiivsele kügelemisele, millel pole ei otsa ega eesmärki, tulemust ega üldse mingit mõtet.

Rääkimata muidugi, et kollektiivse kügelemise käigus läheb muidugi põhiaur administratiivsetest tööülesannetest tuleneva koormuse üle ohkimisele.  Ehk siis: me kurdame 3tunnisel mõttetul administratiivsel ühinemisel selle üle, et meil on liiga palju mõttetut admin jura vaja teha ja et aega pole. Ning dekaan vastab üldisele ohkimisele tüünelt, et aega tuleb järelikult paremini planeerida…… @ödkfsapoiraü’#ljsajdsfkhyikglk

Vahel mulle tundub muidugi seda punti vaadates, et ma olen ainus problemaatik, kellel sõna “koosolek” ajab veenid meelekohal paisuma. Ilmselgelt olen imelik. Aga no ei ole olemas ebaefektiivsemat töötamise meetodit. Mõtlesin kaua, mis võiks sellise vormi point olla, aga peale üldise mulisemise ja üksteisele eesmärgitult otsa vahtimise, ei tulnud nagu midagi pähe. Võibolla olen liiga kriitiline. Ega ma ei tea ju, mis meie dekaani peas täpselt toimub. Võibolla talle lihtsalt meeldib kollektiivselt tooli peal aeleda? Ega inimesed on ju erinevad. Või võibolla tal lihtsalt ei tule ka paremaid mõtteid pähe, mida targemat oma ja teiste ajaga teha. Sest noh, ega kõigil inimestel ei ole ju lõputult (või ka vähesel määral) geniaalseid ideid eks. Nii ta siis korraldabki koosolekuid, hoolitsedes kiivalt selle eest, et neil jumala eest mingit pointi poleks. Samas muidugi, kui oled kangelaslikult oma kannikad 4 tundi kangeks istunud, siis on kohe selline saavutuse tunne sees, et oh-oh-oi. Vastu pidasin!!!!

Kõige hullemad on need kollektiivsed kogunemised, kus on lubatud süüa. Neil ei räägita mitte midagi tööga seonduvat, vaid kõik lihtsalt lürbivad oma putru või pudistavad croissanti omale sülle. Lisaks need koosolekud ei lõpe. Üldse. Mitte kunagi. Nagu lõputu vaimne masturbeerimine ilma igasuguse shansuta orgasmini jõuda. Lõpuks kaob igasugunegi naudingutunne, aga ikka istuvad kõik edasi ja vahivad üksteist akontaktsete nägudega.

Tea, kas peaks dekaanile ütlema, et näiteks tööviljakuse huvides oleks variant C  orgunnida selle asemel kohviga koosolek. Kuigi ka ebaefektiivne, on selle puhul lootust ka ükskord lõpule jõuda, kui põied hakkavad ükshaaval järele andma. Variant B oleks teha NATOs levinud militaarstiilis koosolekud, mis toimuvad koridoris ja püstijalu ega kesta füsioloogilistest ebamugavustest tulenevalt kunagi kauem kui 20 minutit. Variant A oleks muidugi reaalselt lihtsalt tööd teha, aga ma nii naiivne ei ole, et sellele lootma jääks.

 

Elementaarne

Grafomaanide häda on selles, et on nii palju teemasid, millest tahaks kirjutada, aga need peavad võistlema nende asjadega, millest peab kirjutama ja siis tulevad täiesti ootamatutest kohtadest järsku hoopis teemad, millele on vaja reageerida kohe, nüüd ja praegu.

Ma arvasin oma naiivsuses, et selle postituse järele vajadust ei ole, kuna tegemist on elementaarsusega, aga eksisin. Täna märkasin FB uudisvoos artiklit väga tuttaval teemal…nii tuttaval, et klõpsasin selle lahti, et lähemalt uurida.

Mul on hea meel, kui minu kirjutatu sütitab kelleski ideid ja mõtteid ning pakub huvi laiemale üldsusele. Kuigi see blogi siin ei ole teadusartikkel ega ka ametlik (aja)kirjanduslik väljaanne, kuuluvad siin avaldatud mõtted siiski mulle kui selle blogi ainsale autorile. Seega, kui Sa satud siia lugema ja Sulle meeldivad minu mõtted nii palju, et soovid neid ise kasutada ja edasi arendada, siis ole palun nii kena ja viita mulle või veel parem, küsi minu käest, kas Sa võid siit üldse midagi võtta.

Sest vaata, kui Sa võtad siit ilma luba küsimata ja ka mulle viitamata minu mõtted, siis see on vargus. Jah, isegi siis, kui Sa tuunid neid ja sõnastad pisut ringi ja täiendad omalt poolt, on see ikka vargus.  See on täpselt sama hea, kui et Sa varastad näiteks minu auto ja tuunid seda pisut ja uhkeldad sellega siis mööda linna ringi, justkui see oleks Sinu oma. Sa oled selle ikka varastanud ja see ei ole cool.

Kui Sa veel kasutad minult varastatud mõtteid enda professionaalseks ja tööalaseks promomiseks, siis Sa võid isegi aimata, millise mulje see Sinust loob. Ei, ma ei hakka siia linki panema. Vähemalt praegu veel mitte. 🙂

Aga lepime kokku ja oleme ikka inimlikud üksteisega. Palun ära võta siit blogist ilma luba küsimata asju. Kui soovid midagi kasutada, siis ole hea ja anna mulle sellest eelnevalt märku, jättes vastava postituse alla kommentaari. Aitäh!

Akadeemik

 

 

Omast taskust

Kristallkuul kirjutas tööotsimise valudest ja vaevadest. Ma olen oma elus pidanud tööd otsima rohkem kui üks kord. On ütlematagi selge, et olen otsimisel rohkem ebaõnnestumisi kui õnnestumisi kohanud. Kõik need kogemused on mind ainult veennud Gunnar Aarma sõnades, et inimene areneb ainult ja ainult kannatustes.

Minu meelest kirjeldab Eesti tööturul valitsevat õhkkonda üleüldine kultuuritus. Kindlasti on erandeid ja kindlasti on väga mõnusaid tööandjaid ja töötajaid. Ma ei väida ka, et tööandja ei ole õigustatud olema ettevaatlik või umbusklik töötajaid otsides, kuid seda kõike peaks siiski saama teha ju kuidagi inimlikumalt ja viisakamalt. Vähemalt võin ma öelda, et Britis ei ole ma (veel) sellist üleolevat suhtumist kohanud nagu ma tihti Eestis tööd otsides kogesin. Protsess on sageli ühepoolne või vähemalt väga tugevalt tööandja poole kaldu. Tööandja ja tööotsija ei näi olevat justkui samal tasandil, vaid tööandja kipub otsija nõrgemat positsiooni sageli ära kasutama.

Kui ma hakkaks kõiki oma Eestis toimunud tööintervjuude kogemusi siia kirja panema, siis jõuaks päike mitu korda tõusta ja loojuda, nii et ma seda siin tegema ei hakka. Lühidalt: nimeta mõni veidrus, ja ma võin kihla vedada, et olen seda tööotsimisel isiklikult kogenud. 😀 Ja ma isegi ei liialda siin. Nt tööintervjuu, mis viidi läbi keldriruumis, kus ei olnud aknaid ja uks pandi lukku (tegemist oli riigiasutusega); tööintervjuu, kus mulle öeldi, et tegelikult tahaks nad hoopis kedagi teist sellele tööle, aga too inimene ei tahtvat tulla (and this is my problem because….???); tööintervjuu, kus küsimused piirdusid ainult ja ainult minu plaanitava rasedusega (ääremärkuse korras: ma ei plaaninud rasedaks jääda, vaid tööl käia), tööintervjuu, kus mulle öeldi, et me võtaks teid tööle küll, aga te olete liiga aus (ma ütlesin ausalt, et ma ei ole kunagi finantsjärelevalvet teinud vms, info oli eelnevalt kirjas ka minu cv-s); tööintervjuu, kus küsitleti põhjalikult, kas need ülikoolid, kus ma käinud olen, ikka päriselt eksisteerivad (diplomeid ei loetud piisavaks tõendiks); tööintervjuu, kus mu käest küsiti soostereotüüpseid ja ahistavaid küsimusi selge vihjega, et ma ei sobi tööle, kuna mul puudub teatav kehaosa (samuti riigiasutus) jne jne jne

Nagu öeldud, mul on hea meel, et mul on need kogemused olnud. Ma olen neist tõesti tohutult õppinud. Peamiselt seda, et kui intekast jääb kehva tunne, siis tegelikult ei maksa sinna tööle minna. Sest kui tööandja on juba intekal ülbe ja ennasttäis tropp, siis sa võid mürki võtta selle peale, et ta igapäevases tööelus on veel suurem tropp.

Ma olen samuti märganud, et miskipärast Eestis on töötasu kerge tabu.  FB-s liigub aeg-ajalt igatmasti töökuulutusi. Mitte üheski neis ei ole töötasu märgitud, vaid selle asemel rutiinne ja salalikuna mõjuv lause “saada oma cv, kaaskiri ja palgasoov”. Ma tahaks selle peale vastata, et te saatke mulle kõige pealt koopia plaanitavast töölepingust koos kõigi tingimustega ning ärge unustage ka pilti töövahenditest (sõltuvalt tööst nt kabinet, laud, arvuti, telefon vms) ja siis ma vaatan, mis ma palgasooviks kirjutan.

Ma saan aru, et töötasu võib vahel (erandiks peaksid siin olema riigiasutused, kus palgaaste on kindlaks määratud) olla läbirääkimiste küsimus ja sõltuda minu kvalifikatsioonist ja oskustest antud ajahetkel. See on täiesti loogiline. Aga sellisel juhul ma leian, oleks vaid õiglane, kui läbirääkimistel käsitletaks põhjalikult ka tööandja pakutavaid töötingimusi. Sest vaadake, sõna “läbirääkimised” tähendab, et rääkimine toimub mõlemapoolselt. Sama kehtib katseaja puhul muide. See ei ole ainult tööandjale hindamiseks, kas ta ikka tahab seda inimest tööl pidada, vaid ka mulle töötajana vaadata ja kogeda, kas mulle see tööandja sobib. Ent seda juhtub harva. Suhtumine on pigem ikka kaldu selle poole, et tööotsija peab olema tänulik, et talle üldse on antud võimalus tööd otsida ja intervjuule tulla tõestama, et ta ei ole kaamel.  Ja muide, kui tööandja vaatab mulle tüüne näoga otsa ja pakub omalt poolt “motiveerivat tööd” ja “arenguvõimalusi”, siis no see on sama hea, kui keegi teile autot müües ütleb entusiastlikult, et kerega tulevad kaasa ka rattad ja rool. Mul paraku ei lähe selle peale ei põlved nõrgaks ega lange ulatuslikult ka palgasoov. Aga see olen mina ja ma saan aru, et alati ei ole võimalik bäädäss ättituudiga vehkida.

Alati ei pruugigi probleemid tekkida tagasihoidliku töötasu küsimisel, vaid üldse mingite soovide avaldamisel. Mul on olnud kogemus, kus pelga töölepingu küsimise peale sai terve nädala kakelda ja arutada peamiselt minu personaalküsimust, sest nagu asutus ütles “sellist ülbust ei ole nad veel kohanud” 😀

Töötasu küsimise osas näitab minu kogemus, et probleem pole mitte niivõrd palgasoovis, vaid läbirääkimiste oskuses, mis on läbivalt nõrk või suisa olematu. Mul on olnud korduvalt situatsioone, kus minu palgasoovi peale on saabunud näiteks nädal aega kestev vaikus ning järelpärimise peale on öeldud kas a) no hea küll siis või ka b) me ei saa teid sellises ulatuses finantseerida või c) meil ei saa siin direktor ka nii palju palka.

Tjah, vaadake, läbirääkimised just selleks ongi eksole. Ega see kui tööotsija ütleb oma palgasoovi, nagu sa ise kuulutuses palusid, siis see ei tähenda sugugi, et sa pead sellega nõustuma. Eriti kui sul tegelt eelarve ei kannata seda välja või summa ongi naeruväärselt kõrge. Selle pärast ei pea veel solvuma ja seda isiklikult võtma, vaid võib siis rääkida, palju te olete töötasuks arvestanud ja miks jne. Läbirääkimiste koht eks.  Ja ma näiteks ei tea, kui palju te direktorile maksate, sest seda infot ei ole kusagil, nii et ära pahanda siis.

Et aga teha natuke ka konstruktiivset kriitikat ja tõestada, et tööintervjuud ning läbirääkimiste protsess võivad olla täiesti okei kogemus ja isegi meeldivad, siis siia mõned Briti kogemused.

Töötasu on kuulutuses kirjas nagu ka töötingimused. See hoiab kokku tohutult aega ja närve muide ja jäävad ära ebameeldivad situatsioonid, kus ülbe tööotsija tahab palka rohkem kui direktor või tema palgasoov ähvardab su eelarve lõhki ajada.

Tööintervjuul ei ole veel keegi küsinud a) minu vanust, b) perekonnaseisu, c) millal ma plaanin rasestuda ega ka d) kuidas ma plaanin hakkama saada koosolekul, kus kõik osalejad peale minu on mehed (reaalne küsimus rohkem kui ühel tööintekal Eestis) või muid rumalusi ja töösse mitte puutuvat. Eriti aga ei küsita neid asju, mis mul niikuinii CV-s juba kirjas olid, vaid täiendavat infot eksole.

Tööintervjuul räägib tööandja pikalt ja põhjalikult sellest, mida nad minult ootavad ja mulle seejuures ise pakuvad. Viimase hulgas räägitakse näiteks täiendavast pensioniskeemist, lastehoiu võimalustest, täiendavast tervisekindlustusest, koolitustest ja nii kohutavalt kui see ka ei kõla: töötasust. Seejuures öeldakse selgesõnaliselt välja näiteks juba töökuulutuses olnud palgavahemik ja kohe sinna juurde ka rahulik arutelu teemal, kus mina selles vahemikus paiknen ja miks ning siis üllatus-üllatus: kas ma olen sellega rahul ja kas see on mulle vastuvõetav.

Kui intekas osutub edukaks, saadetakse kirjalik tööleping nädala jooksul ning pakutakse võimalus kohtuda ja veel kord tingimusi arutada.

Kokkuvõtvalt, kogu protsessi käigus jäädakse viisakaks ja professionaalseks ning koheldakse üksteist vastastikkuse austuse ja lugupidamisega. Selle asja nimi on inimlik suhtumine. Kasu on seejuures mõlemapoolne, sest töötamise käigus on koostöö sujunud ja olnud mitte ainult tulemuslik ja edukas, vaid suisa meeldiv.

Nii et saab küll, kui vaid tahta. 🙂 Tööotsimise protsess peaks minu arusaamade järgi olema siiski mõlemapoolne ja vastastikune, kus osapooled näevad üksteist võrdsetena ja üksteise jaoks vajalikena. Töötajate otsimine ei ole tööandjale heategevuslik üritus, ning otsima ei peaks mitte ainult töötajat, vaid kolleegi, inimest, kes haakuks ja sobiks ja täiendaks juba olemasolevat kollektiivi ning töökeskkonda. Kui võtta selline suhtumine aluseks, siis peaks saama edukalt vältida ka igasugu ebameeldivusi ning läbirääkimised saaksidki olema just nimelt teemade läbi rääkimised ja neid poleks põhjust ei karta ega häbeneda.

 

Cautionary tales

Mitte et ma mingi eriline moe- või etiketiguru oleks, aga olin siiski kõik see aeg arvamisel, et palju olen näinud ja natuke ka tean ja mõistan. Aga näe, täna õppisin ikka veel miskit. Näiteks seda, et mind ikka häirib, kui kolleegil on seljas nii lühike miniseelik, et ma tema “kobrast” näen.

Ma saan muidugi aru, et mõistus ei ole alati enda teha ning seega on õelad poemüüjad suutnud heauskse tibi eksiteele viia ja müütada talle seeliku pähe mingi lai leopardimustriline (URRRR!) vöö. Ja ma saan aru ka, aeg ajalt võib ka ilma igasuguse stiilitajuta inimesel tulla peale täiesti vastupandamatu kihu demonstreerida oma kondiseid varesejalgu. Aga siiski eks…. a) ole inimene ja palun istu jalad koos! Mitte keegi ei taha su “kobrast” näha. Ausalt; ja b) palun ära kummarda! Või no, kui ka tuleb ootamatult peale käsitlematu soov hakata vaibalt purukesi noppima, siis…. Meil muidu käib koristaja regulaarselt. Nii et vali mõni teine aeg, koht ja asend selleks kasutuks zhestiks.

Näiteks meie dekaanile ei tundunud see tänane kann  küll erilist muljet avaldavat, sest ta kadus punastades ja tagurpidi sealt kabinetist välja ja mulle tundub, et ülejäänud pärastlõuna veetis omal silmi peast välja kaapides kuna ma märkamatult prügikasti öökisin.

Ahsoo, ja valged marati trussikud mustade sukkpükste all ei ole ka aktseptaabel variant. Just, NO!

Veel üks asi, mis ei ole ei aktseptaabel, on teiste ideede varastamine ja siis nende esitamine enda mõtetena. So not sexy! Ja kui ikka ise oled nii loll, et ühtki head mõtet pole suuteline genereerima, siis hea lahendus on näiteks a) otsida omale vähem ajumahtu nõudev töö. See siin on vaba maa ja akadeemia ei ole kohustuslik. Või b) hoida suu kinni ja aktsepteerida oma piiratust.  Aga väga kehva variant on ideid varastada haleda lootusega, et seda ei märgata. Samas ma saan aru, et piiratud ajumaht ei võimalda ka vaenlasi paremini valida. Minu kättemaks saab olema küll pikk, aga see-eest valulik. I’m on to you, bitch!

 

 

Neli

“Neli” on vastus küsimusele, “mitu meest läheb tarvis, et tõsta üks arvuti ühest ruumist teise?”

“Üks” on vastus küsimusele, “mitu naist sellega ilma vingumiseta ja õigeaegselt hakkama saaks?”

Oleks ma teadnud, et see nii keeruline ülesanne on, oleks ma selle arvuti ise oma eelmises kabinetis lahti ühendanud, uude kabinetti viinud ja uuesti juhtmed ära ühendanud. Oleks säästnud palju stressi ning IT-osakonna erikomando väärtuslikku aega.

Kahjuks ei aimanud ma IT-osakonnale süütut meili saates, et nad mulle seepeale kaks tursket eririietuses ja high vis vestides kappi ukse taha saadavad. Meenutas nagu natuke Itaalia carabinieride loogikat, miks nad alati kahekaupa ringi liiguvad – sest üks oskab kirjutada ja teine lugeda. IT osakonna erikomando meestest tundis numbreid ja suutis arvuti sülle võtta vaid üks, kuna teisel oli äärmiselt vastutusrikas uste avamise ülesanne. Ohkisid ja puhkisid üsna veenvalt seejuures mõlemad, aga arvutit seina tagasi ühendada ei osanud neist kumbki. “Selleks on meil eraldi mehed,” tuli uhke vastus mu imestunud küsimusele ja erikomando mehed kadusid ukse paukudes, jättes endast maha austusväärse juhtmepuntra. Oleks võinud muidugi ise harutama ja ühendama hakata, aga lõppude lõpuks, mida mina ka naisena juhtmetest tean eksole. Noja pealegi, nüüd oli mul juba sportlik huvi näha, kui palju väärt mehi selle koletu töö peale oma aega ja oskusi rakendab.

“Eraldi mehed” saabusid juba tunni pärast, mis oli minu jaoks küll liialt kiiresti. Ma olin plaaninud ilma arvutita passida ja nende järele oodata ikka oluliselt kauem. Hingasin kergendatult, kui vähemalt üks neist suutis edukalt telefonil ja arvutil vahet teha, osutades kindlalt “see on telefon!” laual lebavale kõneaparaadile.  Teine ühendas isegi juhtmeid, aga see oli muidugi juba pisiasi eelneva intelligentsi kõrval ja osutuski kindlasti võimalikuks vaid seetõttu, et tema paariline talle eelnevalt hindamatut teavet paiskas.

Kella ei tundnud mitte ükski neist neljast, aga ilmselt ei ole see nende ameti juures ka määrava tähtsusega. Kui oled ikka eelnevalt lubanud kohale ilmuda kell 10 hommikul, siis iseenesest sobib ju 12 ka. Sest mis neil naistel ikka muud teha, kui oma kabinetis passida ja mehi oodata. Nii et tegelikult ma ei tohiks vinguda. Ehkki mulle jääb elu lõpuni ebaselgeks, mis nipiga mehed suutsid maailma valitsema hakata. Behind every successful man there is a woman rolling her eyes. 

 

 

 

 

Epic fail

EESRIIE AVANEB JA LUGU ALGAB:

Me peame siin oma mooduli eksamitulemused sisestama miskisse online andmebaasi. Tehti uus andmebaas. Tehti ka koolitus, kuidas seda andmebaasi kasutada. Koolitus kestis kaks tundi. Ma ei saanud osaleda, kuna see toimus täpselt mu eksamiga samal ajal. Ja ma pidin eksamil kohal olema, juhuks kui mõnel vatipeal küsimusi tekib.

Eksamitöid lugedes ja hinnates tahtsin algul nutta, siis a) enda ja b) üliõpilaste päid vastu seina taguda ja lõpuks hüsteeriliselt naerda. Katastroof FTW. No mõned tainad õnnestus siiski läbi lohistada.

Siis tuli anda sealt mingi valim kolleegile modereerimiseks. Tugeva kahetsusnoodiga hääles tuli kolleeg kaks päeva hiljem mu juurde nentima, et “kahjuks pidi ta minuga 100% hinnete osas nõustuma, kuna mu hindamine oli niivõrd järjepidev ja õiglane”. Vabandasin kolleegile pettumuse põhjustamise eest ja asusin hindeid lõpuks andmebaasi sisse toksima.

Kohe alguses tabas mind ebaõnn error message näol, mis teatas, et mind ei ole võimalik andmebaasi sisse lasta. Proovisin uuesti. Igaks juhuks mitu korda, kuid aimasin juba metsa tagant suuremat sorti perset tõusmas. Tegin screenshoti ja saatsin IT-le, et tehku korda. Mul vaja homseks hinded andmebaasi saada või muidu hakkavad pead lendama. IT poisid muidugi vaikisid salapäraselt.

Dekaan arvas mu kurtmise peale naiivselt, et küllap meie admin aitab mul need hinded anbmebaasi sisestada ja pakkus mulle lahendusena teed juua. Tee oli küll hea, aga hindeid ikka anbmebaasis polnud, sest take this: admin oli sel päeval koolitusel ja järgmisel päeval korralisel puhkusel.  Perse metsa taga muutus järjest reaalsemaks ja suuremaks, kuna kohe esmaspäeval pidi olema eelkomisjon ja peaadmin teatas mulle jäiselt, et selleks ajaks peavad hinded andmebaasis olema. Tõsiasi, mida ma isegi teadsin. Lahendusi, KUIDAS need hinded sinna saada, kui mind andmebaasi sisse ei lasta, mulle aga ei pakutud. Öeldi vaid, et võin kontakteeruda kellegi Oweniga. Kahjuks jäi lõpuni selgusetuks, kes too salapärane Owen oli… Kuid ta oli nii palju asjalikum, et pakkus välja: ta tuleb minu kabinetti ja et vaatame koos. Lahkus ulatus kaugemalegi: Owen oli nõus tulema millaliganes mulle sobib. Noh mulle sobis kell 3. Selleks pidin kõige pealt sõitma Citysse, kus õpetasin eratundi ja siis tagasi lääne Londonisse, et kel 3 Oweniga arvutit vaadata. Mõistagi olin juba selleks ajaks kenakesti kuri, kuid mõtlesin, et saab vähemalt need hinded kiirelt korda. Hämmastav naiivsus….!!!

Kell 3 ei olnud Owenist muidugi ei kippu ega kõppu.  Minu hämmeldunud ekirjale vastas ta endiselt väga lahkelt, et aga ta on ju koosolekul ega saa kuskile tulla. Vaatasin resigneerunud näoga Oweni vastust ja avasin töökuulutuste portaali igaks juhuks, kuid õnneks ärkasid seepeale IT-poisid, kes teatasid…..take fucking this…..see andmebaas töötab ainult ja ainult Internet Exploreris. Error message tuli sellest, et mina vana idaeurooplasena olin kasutanud Chrome. Tõesti. What was I thinking?

1. miks tehakse 21. sajandil andmebaas, mis töötab ainult Internet Exploreris? Mitte keegi ei kasuta enam Internet Explorerit, sest see ei tööta. Mitte miski ei tööta seal peale selle meie arhailise andmebaasi. Aaaaaaaaa
2. isegi kui selline käkerdis on valmis tehtud, siis miks mitte keegi mulle ei öelnud, et see ainult ja ainult IE-s toimib???
3. Kes on Owen?

Kui sa arvasid, et see lugu siin lõpebki, siis arva uuesti.

Ühesõnaga, kuigi ma olin välja vihastanud nii peaadmini, IT kui ka ilmselt veel paar inimest, k.a. iseennast, sain ma siiski need hinded sinna andmebaasi eelkomisjoni ajaks kenasti sisestatud. Lihtsalt selleks, et teada saada…..seda kõike polnudki üldse vaja. Eelkomisjonis vaatas Peaadmin mulle üle laua tüüne näoga otsa ja ütles imestunult, “aga Sa oleksid võinud ju need hinded ka täiesti vabalt exceli tabelisse panna ja mulle saata….”

EESRIIE.