Mitte et ma mingi eriline moe- või etiketiguru oleks, aga olin siiski kõik see aeg arvamisel, et palju olen näinud ja natuke ka tean ja mõistan. Aga näe, täna õppisin ikka veel miskit. Näiteks seda, et mind ikka häirib, kui kolleegil on seljas nii lühike miniseelik, et ma tema “kobrast” näen.
Ma saan muidugi aru, et mõistus ei ole alati enda teha ning seega on õelad poemüüjad suutnud heauskse tibi eksiteele viia ja müütada talle seeliku pähe mingi lai leopardimustriline (URRRR!) vöö. Ja ma saan aru ka, aeg ajalt võib ka ilma igasuguse stiilitajuta inimesel tulla peale täiesti vastupandamatu kihu demonstreerida oma kondiseid varesejalgu. Aga siiski eks…. a) ole inimene ja palun istu jalad koos! Mitte keegi ei taha su “kobrast” näha. Ausalt; ja b) palun ära kummarda! Või no, kui ka tuleb ootamatult peale käsitlematu soov hakata vaibalt purukesi noppima, siis…. Meil muidu käib koristaja regulaarselt. Nii et vali mõni teine aeg, koht ja asend selleks kasutuks zhestiks.
Näiteks meie dekaanile ei tundunud see tänane kann küll erilist muljet avaldavat, sest ta kadus punastades ja tagurpidi sealt kabinetist välja ja mulle tundub, et ülejäänud pärastlõuna veetis omal silmi peast välja kaapides kuna ma märkamatult prügikasti öökisin.
Ahsoo, ja valged marati trussikud mustade sukkpükste all ei ole ka aktseptaabel variant. Just, NO!
Veel üks asi, mis ei ole ei aktseptaabel, on teiste ideede varastamine ja siis nende esitamine enda mõtetena. So not sexy! Ja kui ikka ise oled nii loll, et ühtki head mõtet pole suuteline genereerima, siis hea lahendus on näiteks a) otsida omale vähem ajumahtu nõudev töö. See siin on vaba maa ja akadeemia ei ole kohustuslik. Või b) hoida suu kinni ja aktsepteerida oma piiratust. Aga väga kehva variant on ideid varastada haleda lootusega, et seda ei märgata. Samas ma saan aru, et piiratud ajumaht ei võimalda ka vaenlasi paremini valida. Minu kättemaks saab olema küll pikk, aga see-eest valulik. I’m on to you, bitch!
Akadeemik Londonis 